12.05. – 15.05.2024 toimus Rootsis, Lundi Ülikoolis, kogemusteadmiste konverents “Peer Support and Experiential Knowledge”, kus EPill-i esindaja Triin käis kuulamas kõige uuemaid suundi selles valdkonnas. Konverentsil osalemine sai võimalikuks tänu Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) reisitoetusele ning Sotsiaalministeeriumi ja EPill-i strateegilisele partnerlusele. Oleme tänulikud võimaluse eest koguda laiapõhjalist ekspertiisi teadusmaailmast, koolitajatelt ja teenuste tasandi ekspertidelt.
Allolevaga jagab Triin konverentsil kuuldust kokkuvõtet.
Kolmepäevane konverents kujutas endast internatsionaalset kokkusaamist, millel esinesid õppejõud ja teadlased, praktikud ja kogemusteadmistega inimesed erinevatelt valdkondadelt. Esimesel päeval tervitati tulijaid ülikoolilinnaku aulas, kus toimusid sissejuhatavad ettekanded konverentsi põhiteemadel:
- kogemusteadmine hariduses,
- marginaliseeritud kogukondade jõudude ühildamise tulemuslikkusest ja
- kogemuspõhise toe olulisusest haavavates gruppides.
Sellele järgnesid töötoad, mis olid ka järgneva kahe päeva tegevuskavas. Kõigil eelmainitud temaatikal toimus kolm paralleelselt töötuba, millest osalejatel tuli teha oma valik vastavalt oma erihuvidele. Keskendusin eelkõige neile töötubadele, mis andsid uusi suundi töötamaks “Kogemus õpetab” projekti metoodika edasi arendamiseks. Töötubade nimekiri on leitav Lundi ülikooli kodulehelt.
Alie Weermani, Hollandi ühe juhtiva kogemusteadmise asjatundja, asemel esinesid Windesheimi ülikoolist Leonie de Quelerij ja Rosalie Metze. Oma ettekandes rääkisid nad professionaalse ja teadusliku teadmise ning kogemusteadmise võrdväärsest olulisusest. Windesheimi ülikoolis on 2023 aasta sügisest avatud kogemusteadmise magistri õppekava, mille eesmärk on kogemusekspertide koolitamine ehk kogemusteadmise professionaliseerumine. Selleks, et kogemusega inimesest saaks kogemusekspert, ei piisa vaid kogemusest, vajalik on ka kogemuse teadvustamist ning laiema pildi mõistmist, mis hõlmab ka kogejast väljapoole jäävate teadmiste omandamist. Elatud kogemus (lived experience) vajab mõtestamist, mida saab teha läbi jagamise, narratiivi loomise ja (enese)reflektsiooni. Kogemusteadmiseks kujuneb elatud kogemus kompetentsuste kujundamise läbi ning kogemuseksperdiks saab pidada inimest juhul, kui ta on omandanud selleks vastava hariduse.
Hariduses tähendab eelnev eelkõige õpetamist, kuidas kasutada kogemusteadmist kõrvuti professionaalse ja teadusliku kogemusega, sest kõik kolm on võrdväärselt olulised teadmiste allikad. Eri valdkondade spetsialistid on koostöö jaoks kõik üksteise jaoks olulised koostööpartnerid, kusjuures kogemusteadmisega inimene on oma elu (kogemuste) ekspert ja oluline sisendi andja professionaalidele ja teadlastele, ning ka vastupidi: ka elukogemusega inimesele on kasulik teada seda, mida teavad viimased kaks. Kõigil kolmel on erisugused kogemused ja teadmised, mis saavad üksteisele vastastikkuselt kasulikud olla. Eesmärk sellisel koostööl on luua ruum kogemuste jagamiseks. Ka oma ettekande ühe osana rääkis Rosalie Metz põgusa kogemusloo versiooni oma karjääris sotsiaaltöötaja ja õppejõuna ning piirialase isiksusehäire diagnoosiga seonduvaga. Ta rõhutas, et kogemus on õpetamisega paralleelne teadmine, mille protsessides on võimalik koostöös leida kõige paremini toimivaid võimalusi.
Sotsiaaltöös on oluline jõuda teenusekasutajatega arusaamani, et ka neil on teadmisi. Kõigil inimestel, olenemata nende positsioonist, on elatud kogemusi/ kogemusi elatust/ elukogemusi, kuid inimesed pole harjunud end neil teemadel avama. Erisuguste teenuste kasutajatega on võimalik luua avatumaid suhteid, et nendega tähenduslikumalt koostööd teha.
Terminoloogia muutumine on eri paigus erisugune. Eestis kasutuselolev “kogemusnõustaja” on Euroopa riikides pigem kaasaegsemalt tuntud kui “kogemusekspert” – experiental expertice. Toimusid elavad vestlused selle üle, mida kogemusekspertsus tähendada võiks ja kuidas eri kultuuride esindajad seda mõistsid. Oluline on selle seest välja tuua tõdemusi, et mõtestatud kogemusest on võimalik luua hariduslikku teadmist; et inimene saab olla ekspert ainult omaenda loo suhtes. Inimeste kogemusi tuleb arukalt kasutada. Räägiti ka teadmiste tõlkimise probleemidest. Praegu tunnustatud ekspertidel on kutselise professionaali taust, kes omavad teaduslike raamistikke (bodies of scientific knowledge), mida neist raamidest välja jääjad võivad püüda faktuaalselt mõista, kuid need teadmised võivad jääda tokenistlikeks (the policy or practice of making only a symbolic effort (as to desegregate)), mis tähendab, et poliitikad/praktikad on ainult sümboolse, mitte sisulise väärtusega. Olulisem on aga see, mida inimesed teevad – terminoloogia taha jääva tähendusega.
Sotsiaaltöötajadki pole aktivistid, vaid kogemusteadjad, kui nad suudavad oma kogemusi jagada. Emotsioonidest mitte rääkimine, mis siiani on tundunud kui “mitteprofessionaalne” loob hoopis inimese kui teenuse kasutaja ja kutse esindaja vahele distantsi, ent sotsiaalne töö vajab lähedust. Kuid mida tähendab lähedal olla? Kust läheb selle piir? Professionaalne lähedus tähendab avatud südamega töötamist. Professionaalsel tasandil on aga inimesi õpetatud valvsad olema mitte enda isiklikke kogemusi jagama. See on süsteemne probleem. Vaja on muuta sotsiaalseid struktuure enne kui teha muudatusi sotsiaalses seadusandluses – ja see on kogukondlik algatus ja ühine loomeprotsess. Altpoolt üles liikuvat aktivismi on vaja, et luua turvaline võrgustik usaldusväärsetest inimestest.
Paneeldiskussioon: kogemusteadmine ja partnerlus
Jean Pierre Wilken, kes on konverentside sarja koordinaator ja Utrechti rakenduskõrgkooli professor, rääkis lähemalt ka Erasmus+ partnerlusest. Samuti pidas ta loengu teemal kogemusteadmisest kõrgkoolides. Erasmus+ partnerlusprojekt kogemusteadmisest kõrgkoolides on kokku toodud selleks, et luua vundament, et isiklikku kogemust kasutada kui teadmiste allikat sotsiaaltöö ja õenduse õppekavades. Ta kirjeldas partnerluse tööd, mis sisaldab seitsme töörühma koostööd eri riikide vahel. Lähemalt selle põhimõtetest: https://powerus.eu/about-us/charter-of-principles/ ja ülikoolidevahelisest parterlusprojektist: https://powerus.eu/partnership-experiental-knowledge/
Vaimse tervise raskustega inimesed langevad tihedamini välja kõrgkoolidest, mis on talente ja ressursse raiskav. Süsteem on tihtilugu nende vajadustega mittearvestav ning väga stressirohke. Kõrgkoolide haridussüsteem rõhutab eelkõige individuaalset sooritust, kuivõrd peab oluliseks isiklikku arengut ja kollektiivset õppimist. Kõrgharidus on teoreetiline ja tehnilisi oskusi ja teadmisi jagav, kuid jätab välja isiklikud kogemused. Kogemusteadmine ja kogemustest õppimine on ebaõiglaselt kõrvale jäetud. Isiklik kogemus on aga esmane õppimise allikas ning samuti on see motivatsioon õppimiseks. Kogemus iseenesest pole teadmine, aga sellest õppimine on. Ka teiste inimeste kogemused on olulised, millele toetub kogemuspõhine tugi (peer support). Erinevad teadmiste allikad on võrdväärselt olulised – nii kogemus, praktika/meetodid kui teaduslik/teoreetiline. Kogemuslik õppimine on võimalik haridussüsteemides, mis võimaldavad kogemusteadmisele ligipääsu.
Põhjused, miks partnerlusprogramm loodi, lähtuvad konkreetsetest eesmärkidest: tuua süsteemi tagasi kogemus kui teadmise allikas, sest inimkesksete elukutsete juures on vaja teenuse kasutajate (kliendid, patsiendid, residendid jm) sisendit, et nad saaksid endale vajalikku kvaliteetset teenust. Samuti on see oluline, et inimesed oleksid iseendaga kontaktis ning me mõistaksime neid nende elu terviklikus kontekstis.
Samuti rääkis Jean Pierre Wilken suundadest kogemusteadmise õpetamisesl kõrgkoolides ja kogemusõpetuse pedagoogikast. Ta viitas Paolo Friere’sele, kes on tuntud kriitilise pedakoogika loomise tõttu. Inimesed võimestavad end ise, kui nad oma kogemustest räägivad. Selleks, et midagi marginaliseeritute suhtes ära teha, on eelkõige vaja pühendumust. Väga olulisel kohal on sealjuures ka dialoog (viitas ka avatud dialoogi praktikale, mille jaoks on Eestis palju teinud Dagmar Narusson – link raamatule). Peaksime mõtlema järgnevale, kui muudatusi läbi tahame viia:
- Mis muudatust sa teha tahad?
- Teiselt tuleks küsida “Mis sinuga juhtus?” pigem kui “Mis sul viga on?”
- Kuidas teist inimest võimestada?
- Keda on vaja, et viia läbi muudatusi? Kui oluline roll on selles kollektiivil, teistel inimestel? Milles ollakse ebakindel?
Oluline on luua sotsiaalne ruum õppimiseks, kus toimub aktiivne dialoog. Wilken rõhutas ka, et selles kontekstis tuleb lasta olla ka teadmatusel, et suudaksime lahenduseni jõuda. Teekond lahenduseni ei pea olema kiirustatud. Ka avatud dialoog kinnitab seda lähenemist. Kogemustest õppimine on teekond, mis eeldab spetsiifilist pedagoogilist kliimat, kuna sisuliselt tähendab see erinevate maailmade kohtumist, mille eesmärk on teineteist mõista.
Paratamatult hõlmab kogemusteadmise integreerimine just mõttelaadi muutust, maailmavaate avardamist ja filosoofilist mõistmist. Loengu kuulajate ja teadlaste vahel jõuti ka arusaamani, kui oluline on kogemusekspertiisis roll filosoofial. Ka siin tuli mängu avatud südamega mõistmine, mis on olulisem kui roll (tiitel), mis inimesel teise inimesega suheldes on. Kuna oleme kõik inimesed, siis peaks meie esmane lähtekoht teineteisega suheldes olemagi just inimlikkus – selle mõistmine aga omakorda hargneb eksistentsiaalsete probleemide lahkamise võimeteni. Hollandi kogemusekspertiisi magistriõppe esimese semestri juurde käib samuti filosoofiaõpe.
Nii Northumbria ülikooli õppejõud Colin Cameron kui Dundee ülikooli õppejõud Susan Levy jagasid kogemusi ja teadmisi teadlaste ja teenuse kasutajate ühistest ettevõtmistest ja selle vajalikkusest. Susan Levy tegi töötuba koos kogemuseksperdi Elinor Dowsoniga, kes jagas aastaid kestnud koostöö kogemusi ülikooli sotsiaaltöö õpilastega, rääkides lugusi praktiliste harjutuste vajalikkusest ja tulemlikkusest ning suhetest õpilaste ja kogemusteadjate vahel.
Windesheimi ülikooli kogemusekspertiisi magistriprogramm loodi lähtudes vajadusest professionaalide järgi aladel, mis tegelevad poliitika loomise, sotsiaalse innovatsiooni ja uuringutega, et oma kogemusteadmisi arvesse võttes luua vajalikke muudatusi. Programmi lõpetajal on võimalik oma teadmisi rakendada paljudes eri kontekstides nii eri organisatsioonides kui internatsionaalselt, näiteks ametites nagu sotsiaalhoolekande manageerimine (kaasamine ja kogemusteadmine), poliitikakujundaja, värbamine (fookusega leida inimeste kogemustes teadmisi), konsultant, kõrgkooli õppejõud, uurija või innovatsiooni looja.
EPilli antropoloogi Triinu jaoks oli konverentsil osalemine väga inspieeriv ja viljakas kogemus, et SOM “Kogemus õpetab” projekti metodoloogiaga edasi tegeleda. Eestis on veel väga palju arenguruumi selles osas, kuidas patsiendi kogemusi meditsiinisüsteemi kaasata ning tema häält kuuldavaks teha. Kuna kogemusteadmise tõsiseltvõetavus juba nii mitmegi riigi eeskujul aina tõsiseltvõetavamat kuju võtab, on see eeskujuks ka meile. EPilli seisukohast on läbi töötatud kogemus teadmine, mida tuleb hakata arvestama võrdväärsena teadusliku ja kutselise teadmise kõrval.
